Kõigist laatadest, kus olen aastate jooksul osalenud, on Mardilaat kõige raskem. Esiteks kestab see kaua, teiseks on ala väga väike. Tõsi, sel aastal oleksin saanud osta ka suurema platsi, kuid ei raatsinud. Siiski oli 2 × 3 meetrit kordades suurem kui 2 × 2 meetrit.
Kodus proovisin kogu väljapaneku eelnevalt läbi — sõna otseses mõttes. Riiulid, lauad, valgustus ja keraamika pandi kõik ettevalmistatult paika. Selgus, et 2023. aastal olid mul kõrgemad esemed, kuid nüüd jäi riiuleid puudu. Tänu läbimängule saime vajaminevad asjad enne laata juurde osta.
Olin laadale saabudes esimene uksest sisse, kuna eelmise aasta kogemus oli hästi meeles. Soovisin kindlasti saada roklat asjade vedamiseks, sest see on väga karm töö. Ja nii ka läks — meie boksi ülesseadmine võttis umbes kolm tundi, jättes vaid tunni korraks hinge tõmbamiseks. Vastukaaluks ei saanud me laada lõpus roklat kasutada, mistõttu pidime kõik asjad süles ära vedama. See oli äärmiselt raske ja jättis kurku nuttumaitse. Vahemaa oli pikk ning kuigi meie asjade kokkupanek läks suhteliselt kiiresti, oli kauplejaid palju ning roklad olid pidevalt hõivatud. Siin on mõtlemise koht — kas osta oma rokla, kuna meil on kaks laata, kus seda kindlasti vaja läheb, või proovida edaspidi siiski ilma hakkama saada?
Võrreldes eelmise aastaga oli seekordne laat kindlalt parem. Võimalik, et olime ise enesekindlamad ja asjad sujusid paremini, välja arvatud asjade äravedu, mis oli seotud meie enda naiivsuse ja optimismiga roklate osas.
Inimesed ostsid ning sain palju positiivset tagasisidet, mis jättis laadast hea tunde.
Tilk tõrva meepotis saabus aga neljapäeval, kui mind kutsuti lavale võidutreima. Olen introvert ning see oli minu jaoks väga ebamugav kogemus. Keeldumine ei olnud valik ning reedel sain selle tehtud, kuid see ei jätnud head enesetunnet.