100 vaasi väljakutse – viis aastat hiljem
Nüüd on viis aastat möödas mu esimesest 100 päeva väljakutsest. See oli tegelikult väga äge. Mulle hullult meeldis see formaat ja just see ajaline raam andis asjale mingi erilise kaalu. Aga samas… aeg-ajalt on vaja lihtsalt korraks tagasi vaadata ja oma tegemiste üle mõelda. Ja aeg ise on selleks päris hea tööriist.
Mul oli ammu tunne, et tahaks uuesti suuremaid vaase teha. Aga ausalt, no ei viitsinud end jälle 100 päevaks lukku panna. Nii et seekord läksin natuke teist teed: tegin 100 vaasi, aga täiesti omas tempos. Ei mingit „üks päevas“ reeglit. Tegin lihtsalt nii palju, kui jõudsin.
300 kg savi – vaaside tegemise maht ja protsess
Jaotasin asja enda jaoks nii:
20 × 1 kg
20 × 2 kg
20 × 3 kg
20 × 4 kg
20 × 5 kg
= 300 kg savi
Muidugi see number on pigem orientiir. Tegelikult ei jää ju kogu see savi lõpuks alles: treimine, puhastamine, mustrid… kõik võtab oma osa. Aga see aitab mul tunnetada, kui palju savi mingi suuruse jaoks vaja on. Ja mida rohkem ma trein, seda rohkem oskan ka sellest algkogusest „välja võluda“. Huvitav on mõelda, et kui ma viie aasta pärast sama asja uuesti teeksin, oleks kõik ilmselt jälle teistsugune. Vormid, suurused, mõtted… sest vahepeal lihtsalt arened.
Tulemused, õppetunnid ja mis edasi
Alustasin 22.01.26 ja 04.03.26 oli viimane vaas puhastatud. Kokku 42 päeva. Neist 16 päeva treisin ja 16 puhastasin. Ja ülejäänud… noh, olid molutamise päevad 😄 Tegelikult ei ole need vaasid veel päris valmis. Teen neile vaikselt esimese põletuse ära ja siis jäävad nad ootama seda hetke, kui glasuurimise tuju peale tuleb. Tõenäoliselt kuskil aprillis, pärast sinilillevaase.
Seekord juhtus ka väike „tööõnnetus“: lihvisin oma nimetissõrme küüne päris õhukeseks. Šamott ei halasta üldse. Ilmselt läheb veel mitu kuud, enne kui see normaalselt välja kasvab. Hakkasin siis katsetama, kuidas seda kaitsta. Tavaline plaaster ei püsi, aga kui panen alla foam-plaastri ja peale sõrmekaitse, siis see kombo töötab täitsa hästi. Midagi on küüne ja savi vahel ja asi ei lähe hullemaks.
Igatahes – kuigi mul on nende vaasidega veel minna, olen ma päriselt rahul, et selle väljakutse ette võtsin. Lõpus oli küll juba kopp ees (nagu alati 😅), aga eks see olegi põhjus, miks ma selliseid asju teen – areng. Ja kui teised ei näe arengut, siis mina ise vähemalt näen.