Täna pakin lahti sajanda ahjutäie sellel aastal. Ulme! Nii palju põletusi! Ja ma ei kujuta ette, kuidas ma oleksin ühe ahjuga hakkama saanud.
Siinkohal ongi paslik mainida, et mul on kaks ahju: üks väiksem, 100-liitrine, ja teine suurem – 300-liitrine. Esimese ahju, Kittec 100L, sain 2015. aastal. Nüüdseks on mul ka teine (2024 lõpus sain), Kitteci Professional Line X seeria ahi, mis mahutab 300 liitrit. See, mida ma väiksesse ahju suudan mahutada, ja mida suurde, no see vahe on tõesti suur.
Igatahes olen jäänud põletusteenuse ja saviringi asjadega väikese ahju juurde, ning oma isiklikud tööd teen suure ahjuga. Vahel olen ka saviringi ettepõletusi suures ahjus teinud .Glasuurpõletusi teen ikka nii, et uues omad ja vanas võõraste asjad. Just nende voolamiste ja muude ikalduste pärast. Lihtsalt ei raatsi riskida.
Aga ikka ja jälle küsitakse: “Millal minu töö valmis saab?”
See sõltub väga paljudest teguritest. Ma olen selles mõttes ökonoomne põletaja, et ootan, kuni ahi on täis. Võimalikult hästi ja kompaktselt pakitud. See tähendab, et ei jäta tühja ruumi , vaid optimeerin ruumikasutust nii palju kui võimalik.
Aga lõppkokkuvõttes keraamikaahjud ei ole kummist. Kui töö ei mahu ahju, siis jääb see järgmist korda ootama. Kui asi on pisem, siis on suurem tõenäosus, et ta pääseb kiiremini põletusse. Mida suurem (kõrgem, laiem jne), seda kauem võib minna.
Ma ei ole saviringis seadnud otsest limiiti peale 42 cm diameetri. Aga vahel tehakse nii suuri töid, et näiteks viimasel korral oli kaks eset, mis mõlemad võtsid sisuliselt kogu väikese ahju mahu. Põhimõtteliselt kaks eset = terve ahjutäis. Need olid laiad ja kõrged. Seetõttu tegin seekord erandina ühe saviringi glasuurpõletuse suure ahjuga – oli veel üks töö, mis lihtsalt ei mahtunud väikese ahju mõõtudesse. Aga jah, ikka jäi asju välja. Suur 300L ahi ei ole ka kummist.
Vahel tehakse lihtsalt nii palju, et ei jõua kõike korraga põletada. Ja ma saan täiesti aru – kõik tahavad oma asju kohe kätte saada. Ja ma juba tean, et jõulud lähenevad. Vahet ei ole, et ma olen jaanuarist saati rääkinud: “Hakake juba jõulukinke tegema!” – mida aasta lõpp lähemale jõuab, seda rohkem tuleb särasilmseid saviringilisi jutuga: “Mul on jube kiire!” 😄
Aga kellel siis ei oleks kiire?
Ahju pakkimine on üks suur pusletamine. Esimene asi, mida ma kaalun, on: kuidas kõige optimaalsemalt asju paigutada. Siis vaatan neid, kellel on “jube kiire” (aga kõigil ei saa alati “jube kiire” olla). Ja lõpuks: et kõigi asjad mahuks põletusse. See viimane on ka väga oluline.
Kui keegi teeb saviringis ühe või paar eset, viimistleb neid hoolega, glasuurib põhjalikult – ja keegi teine vorbib asju nii palju, et ei mäleta isegi, mida tegi – siis jah, kaalukauss kaldub nende kasuks, kes teevad vähem. See ei tähenda, et “vorbijate” tööd ei jõua ahju – ikka jõuavad. Lihtsalt mitte esimeses põletuses, kui töid on palju.
Kui mina pean riiulilt nende asju lauale ette tooma, et teised üldse riiulisse mahuks – siis on selge, et on liiga palju tehtud.
Lisaks tuleb arvestada ka sellega: kas panna ahju üks suur ese või viis-kuus väikest? Nii mõnigi kord saavad eelisjärjekorra just väiksemad tööd.
See toobki mind järgmise punktini. Ma ei ole siiani seadnud otsest piiri peale selle 42 cm läbimõõdu, aga tahes-tahtmata tekib tunne, et on aeg kehtestada limiit. Kui töö ületab teatud mõõtmed – nii kõrguses kui laiuses – siis tuleb kehtestada lisatasu.