Ehk kuidas ma terve päeva oma vaase mööda õue vedasin
Talvel tegin endale pisikese väljakutse: treida potikedral 100 vaasi. Algkoguse samm liikus nii: 20 × 1 kg, 20 × 2 kg, 20 × 3 kg, 20 × 4 kg ja 20 × 5 kg. On väiksemaid ja on suuremaid, ka põrandavaase. Kuigi need siin ei ole minu kõige suuremad. Aga ma tahtsin jälle vaase teha ja teha uuesti ka suuremaid.
Kõigepealt mõõtmine, kaalumine ja pildistamine
Kõigepealt tahtsin oma talvel tehtud 100 vaasi ära mõõta, kaaluda ja neist endale pildid teha. Et oleks jälg maas, mida ma sellel aastal olen teinud. Tunnistan, et vast kõik mu tööd ei ole minu poolt pildile saanud. Igatahes olen varasemalt kasutanud pildistamiseks metsviinapuud taustaks ning kedagi, kes ei ole saanud aru, et sel hetkel, kui ma pilte teen, tuleb haihtuda, on hoidnud neid vaase käe peal. Mis on paras trenn 😀 Ja suht väsitav.
Aga seekord nägin ma kuuri all ühte postamenti: minu isa tehtud, treitud puidust postamenti. Tegelikult on see tehtud minu savitoas, siis, kui see oli veel minu isa töötuba. Ja see töötas. Ei olnud vaja, et teine inimene neid vaase käes hoiaks. Mis lõpuks koos sääskede ja parmude toitmisega on üpris raske.
Siis tulid “perepildid”
Siis, kui esimene pilt oli tehtud, tahtsin teha n-ö perepilte. Kuna kasutasin erinevaid glasuure, siis tahtsin, et ühe glasuuriga glasuuritud vaasid leiaksid tee ühe pildi peale. Jutt käib neist talvel tehtud vaasidest. Nii mõeldud, tehtud.
Kaugemale ei viitsinud minna ja õnneks naat õitses kenasti. Ainult närtsida tahtis, sest põrgu kuumus oli. Ja siis mõtlesin, et oh, teen siin selle perepildi ja siis viin vaasid meie pisikese jugapuu juurde ning teen seal suure grupipildi. Aga ma uimerdasin ja nii palav oli, ja siis, kui ma rõõmsalt oma vaase tarisin, hakkas päike järsku kiiresti liikuma, nii et jugapuu oli lõpuks täitsa varjus. Ja ma pidin aina kaugemale viima, sest majavari liikus megakiiresti.
Sada vaasi, edasi-tagasi
Lõpuks, olles miljon korda oma vaase edasi-tagasi tarinud — neid on sada, mida ma liigutasin —, ei tahtnud muru ka koostööd teha, nii et vaesed vaasid pidid sõbra-süsteemi kasutama. Ehk need, kes olid tasasemal pinnal, hoidsid teisi püsti.
Ja no selleks hetkeks, kui ma lõpuks grupipilti tegema hakkasin, oli mul juba suht kopp ees. Aga sain kõik sada vaasi ühe pildi peale. Seekord tegin nad värvide ja suuruse järjestuses. Mulle tundub, et värvid tulevad ilusamini välja, kui nad on selgemalt grupeeritud.
Mingi osa neist uutest vaasidest tuleb Pärnu hansapäevadele kaasa. Aga mitte palju. Avatud talude päeval on muidu kõik mu tööd näha, mis mul veel alles on 🙂