Seda muidugi kui sirged jooned just ei ole sinu eesmärk. Aga me oleme harjunud, et pilt peab olema ilus ja jooned kenasti sirged. Vihiku servale ei ole ilus sirgeldada. Ja just see viimane on minu jaoks alati olnud raske asi, mida järgida.
Minu aju mõtleb paremini kui ma saan natuke kritseldada ka. Ma pole kunagi pidanud end heaks joonistajaks.
Sellel sügisel uuesti koolipinki istudes leidsin ennast loengust, kus teemaks oli visuaalne lihtsustamine. Pidin googeldama, et aru saada mis asjaga on tegemist. Mulle väga meeldib mõte, et märkmeid saab teha paremini. Ei pea olema loetamatu tekstiväli, vaid kasutades sümboleid ja raame saab info meie aju jaoks palju lihtsamalt edastada.
Ma olen nüüd septembrist alates üritanud teha märkmeid kasutades neid võtteid. Alati ei tule välja. 😀 Aga see ongi asi, mis vajab harjutamist ja proovimist. Nii nagu kõik muu. Detsembris ilmus sellel teemal Kati Orava raamat “Visuaalne lihtsustamine”. Väga lihtsalt ja arusaadavalt on kogu teema lahti räägitud. Kui see peaks vähegi huvitama siis kindlasti soovitan lugeda.
Vahel ma leian ennast saviringis süüdlaslikult tööriistu või svamme lauale tagasi asetamast, kuna hakkasin liiga palju kellegi teise asja parandama või viimistlema. Saviringis osalejad ju tulevad kohale ise asju tegema. Sellepärast mina ei glasuuri või tee nende eest asju ära. Jah, ma näitan võtteid ja ka aitan, aga ma leian, et mina ei peaks kõike nende eest tegema. Ikka juhtub seda, et mina isiklikult viimistleks veel, aga see kes seda teeb arvab teisti või ei viitsi. See ongi normaalne. Teistpidi on ka juhtunud, et viimistlemisega hoopis minnakse teise äärmusesse.
Milline kurb maailm see oleks kui me kõik teeks identseid asju… Mulle meeldib näha inimeste loovust ja fantaasiat. Joon ei pea olema sirge. Savi on plastiline, seda annab vormida ning ma ei ole kindel, et me alati teame, miks me mõnda joont just nii tahame tõmmata.