Kõik keraamikud teevad valiku või siis mingil hetkel siiski leiavad, et nad eelistavad mingit kindlat tehnikat kuidas keraamikat valmistada. Ja see võib elujooksul muutuda. Ei ole nii, et mis kord valitud peab olema see õige elu lõpuni.
Minu valik sai tehtud 2014 jaanuaris. Kuressaare Ametikoolis kus ma tol hetkel õppisin, hakati meile potikedral treimist õpetama. Ja minu elu muutus. Algus oli väga raske, aga ma sain aru kohe, et see on see, mida mina peaksin tegema.
Treimise puhul loeb kõik. Kuidas sa hingad. Mis moodi sa oma keha hoiad. Kas sa oled kuri või õnnelik. Oled sa rahulik või hoopis kannatamatu. Kõik loeb. Savimälu on päris .
Minu jaoks on potikedral treimine imeline kogemus. Siiamaani tundub nagu võlukunst see, kuidas savitömbust saab nii kiiresti midagi hoopis uut. Muidugi “kiiresti” on selline eksitav sõna. Kui sa tead, mida teed siis sa oled võimeline ikka üpris kiiresti treima ja suuretõenäosusega suudad kogu protsessi võrdlemisi kiirelt teha. Aga… see võtab aastaid, et sinna jõuda.
Otseloomulikult saab teiste tehnikatega (plaadi-, ussi-, valamistehnika ja tömbust vormine) teha väga häid ja ägedaid asju. Ma üldse ei kahtle selles.