Laadaks ettevalmistumine
Ma alati kujutan ette, et ma saan laadaks valmis eelmisel õhtul kõvasti varem kui päriselt. Nii ka seekord. No keraamika kokku pakkimine ja välja valimine lihtsalt võtab aega. Ma võin tunde savitoas oma keraamikat vaadata ning mõtiskleda, mida võtta ja mida mitte. Mis värvid? Mis tooted?
Valmis sain nii pool üks öösel. Ega see iseenesest nii hull polegi kui ainult äratuskell ei oleks äratanud kell 5 hommikul, kuna kuuest oli vaja Vanamõisa poole liikuma hakata. Tegelikult sujus kõik hästi, aga peas ikka ketras, kas olen kõige peale mõelnud.
Müügikoha ülesseadmine
Kohale jõudes oli pisike segadus, aga õnneks kõik lahenes hästi. Aga nii nagu ikka on laadal väga kitsas. Auto + järelkäru, see kombo ei ole just kõige pisem. Meil on seda kraami ka üksjagu kaasas. Aga saime kohale ja saime ka oma laadakraami autolt maha ning auto ka lubatud aja sees platsilt minema.
Saime oma telgi püsti. Seadsime lauad ja riiulid nii nagu tahtsime ja siis Astrid küsis minult kus on laudlinad. Sel hetkel sain aru, et need jäidki maha. Ja mina stressasin öösel, et unustan terminali laadima. Ja ma veel öösel käisin seda muude asjade hulka panemas. Laudlinad hoopis jäid maha. Ma kohe teadsin, kus need ilusti ootavad.
Astrid ja isa läksid tema juurest laudlinasid võtma. See tähendas, et ma pakkisin üksi kõik lahti. Kuna mul ei olnud seekord ka joonist kuidas asju välja panna, siis alguses lihtsalt ladusin kõik suvaliselt välja. Muidugi siis teised laadalised ja ka varajased külastajad käisid juba piilumas. Mitte nagu palju, aga piisavalt, et mul oli natuke piinlik kui sassis oli see väljapanek.
Umbes kella veerand kümneks olin suutnud väljapaneku saada selliseks nagu ma soovisin, küll ilma laudlinadeta. Algselt kui ma laatadel käisin, siis olid asjad suht segamini. Aga nüüd ma panen asju pigem värvitooni kui tootegrupi järgi paika. Mulle endale visuaalselt meeldib see rohkem. Siis kui teised tagasi jõudsid, siis kiiresti laud tühjaks ja lina alla ning uuesti asjad peale. Olime ilusti enne ametliku laadaalgust valmis.
Rahvast oli palju. Aga nii nagu kõikide laatadega, siis ka siin oli põhiline, kuidas saada sekunditega inimeste tähelepanu. Kuna mulle endale ei meeldi jube agressiivsed müügiinimesed, siis tasakaalu leidmine on keeruline. Enda pealt ju tean ka kui kiiresti pilk laadal müügikohast üle libiseb.
Suurem enamus olid ikkagi telgi all, mis võimaldas ka ööseks oma asjad sinna jätta. Aga kuna ei sadanud, ega olnud ka ülemäära soe, siis telgi all oli natuke külm. Kui ma seisin seljaga päikse poole telgi taga otsas siis oli hea soe, aga siis mulle tundus, et olin liiga kaugel.
See tasakaalu leidmine, et inimesed , kes mingil põhjusel jäid seisma jääks ka ostma, on raske. Kui seisin liiga lähedal, siis olin liiga lähedal. Kui olin kaugemal ja hakkasin lähemale astuma, siis jällegi põgeneti. Võta siis näpust!
Eks laatadel ongi vaja ka ise tegelikult olla julge ja leida viise, mis kõnetaks kliente sinu tooteid ostma. Täiesti võõraste inimestega oma keraamikast rääkida ongi keeruline, aga eks see on asi , kus ma saan edasi areneda.
Külmal ajal ei ole ahjusoojast keraamikast jälgegi!
Võiks ju mõelda, et maikuu on soe. Ja ongi! Aga niipea kui päikese käest varju astuda on külm. Ikka päris külm. Ja keraamika on külm.
Mina usun sellesse, et keraamikat peab puutuma. Kas sang on õige või vaasi/tassi/taldriku/vaagna kuju on just see õige. Tunnetus käe all see õige.
Meie laadaplats oli nii, et päike oli meil seljatagant ehk siis sealt kus kliendid ei liikunud. Mis tähendas, et kogu väljapanek mõne väiksese erandiga oli varjus. Ja varjus oli keraamika ikka külm.
Värkselt põletusest tulnud keraamika kohta ma tihti kasutan sõna ahjusoe. Seekord olid need kõik ühed jäised tükid. Riiuli otsas olevad asjad, aga said ikka päikest ja olid käe all mõnusad soojad.
Augustis uuesti sinna laadale 🙂
Tegelikult on täitsa tore inimestega rääkida oma keraamikast. Saada vahetut tagasidet, kuidas mul need välja on tulnud. Kuidas neid asju vaadatakse, mis tõmbab pilku, mis mitte.
Kogemus oli positiivne, aga ma tunnistan, et ma olin väsinud. Ja ma saan aru, et ma ei suutnud olla nii energiline kui oleksin tahtnud.
Asi millest ma ei saa aru, on see jube varajane laadaplatside kokkupakkimine. Laksti kell kolm hakkasid suurem osa kauplejaid aktiivselt asju pakkima. Meie ja veel mõned nagu ei kiirustanud. Kuhu mul siis ikka on joosta. Ma olen seda enne ka märganud.
Nii nagu on juba traditsiooniks kujunenud, ei tahtnud vähem asju samadesse kastidesse ära mahtuda. Või siis ma olen säästlikum pakkija.
