Aastaid tagasi mu õde mainis, et ta tahaks proovida osaleda avatud talude päevadel. Tol hetkel ei tundunud see minu jaoks üldse mõeldav. Aastad möödusid ja sel kevadel tuli see mõte uuesti jutuks. Kuidagi tundus õige hetk ja aeg selle jaoks. Lisaks meie kandis ei osalenud väga palju talusid.
Meie mõte oli ka osaliselt see, et maal saab ka teisiti. Tänapäeval ei ole enam paljudel loomi, vaid tegeletakse muude asjadega.
Kui nüüd aus olla siis see oli natuke hullumeelne. Aga väga huvitav ja ka põnev.
Esimene päev oli nii intensiivne, et ma alles pool viis sain esimest korda süüa päeva jooksul. Kogu aeg oli tegemist. Rahvast oli meie jaoks enam kui küll. Ei saa kurta, et inimesi oleks olnud vähe. Teisel päeval inimesed ei saabunud nii suures pundis. Pigem päeva jooksul sujuvamalt tuldi.
Savitöötoas oli ka osalejaid. Tehti kausse, tasse, taldrikuid ja ka vaase. Mõtteid oli palju, aga need kes soovisid said käed saviseks.
Tegelikult lähenesime sellele lihtsalt. Sai näha ja osta minu keraamikat. Soovijad said osaleda savitöötoas. Kodukohvikus sai süüa ning lastele oli batuut ning erinevad õuemängud. Avatud oli ka lugemisnurk, kus olid raamatud: nii ajaloo, looduse kui ka keraamika kohta.
Me õppisime sellest vist kõige rohkem siis seda, et meil jäi inimressursist puudu. Me saime hakkama. Aga oleksime pidanud rohkem abikäsi kaasama. Väga intensiised kaks päeva. Me ei kahetse seda, et me osalesime. Tõesti oli tore. Aga rohkem inimesi peaks olema nii öelda tööl.
Saime väga palju positiivset tagasisidet. Isa naeris, et sai oma kaasavaraga tutvuda ehk siis sai tuulutada seda suurt nõude hunnikut, mis meil muidu ei saa kasutust. Aga, mida me siiski hoiame alles.