Eelmise aasta lõpp oli minu jaoks väga intensiivne. Ma isegi ütleks, et alates maikuust oli üks suur tamp peal. Aga eks oma valikud mängisid siin suurt rolli.
Oli palju erinevaid laatu. Kõik olid omamoodi erilised. Valge daami laadast jääb meelde meeletu kogus ilusates kleitides naisi. Muidu laatadel nii ei ole. Aga seal Haapsalu promenaadil tundus, et kõik kes vähegi said panid kleidi selga. 🙂 Avatud talude päevad oli väga suur eneseületus kogu minu perele. Mardilaat ja ERMi laat panid hoopis teistmoodi proovile. Avatud sadamate päev Nõva sadamas jäi meelde sellega, et sain tõsta kogu oma laada kraami poole päeva pealt mujale. Põnevust jätkus. Kuigi ma olen tavaliselt peale laata üpris väsinud, saab sealt ka sellist head energiat. Vahetu tagasiside ja klientidega suhtlemine näost näkku on hoopis midagi muud, kui telefoni või e-posti kaudu seda teha.
Lisaks kolisin maikuus saviringi Nõva kooli võimlahoonest Mardile ümber. Ehk siis asukoht muutus ja on nüüd Nõva keskusest 5 kilomeetrit väljaspool. Eks see tekitas ka natuke ebakindlust, kas inimesed tulevad sinna järgi. Suurem enamus tuli 🙂 Lisandus ka täiesti uusi saviringis käijaid, kelle jaoks võimlahoones toimunud saviring on täiesti tundmatu. Lisaks aastalõpust alates pakun lisa saviringi aega teisipäeval, kuna vahepeal tundus, et ei mahu ühele päevale ära.
Ja, selleks et mul ei oleks igav. Läksin septembris uuesti kooli. Eks osalt ka sellepärast tundus aastalõpp selline pingeline, kuna uus kohustus lisandus kõigele muule. Aga olen õnnelik, et sinna läksin. Küll kõik loksub lõpuks paika. Õpin Tartu Ülikooli Pärnu Kolledžis disainmõtlemist ja digiturundust. Mind köitis just disainmõtlemise juures mõte, et tootma peaks asju, mida on päriselt vaja, mitte neid mille jaoks on meil kogemus, oskused või ressursid.
